nad tantsisid jälle, ma olin jälle seal, ja ma olin rahul.
aga hiljem meenus mulle see.
hehehehehe
9 months ago
26.1.10
ÄRA
Teeme siinkohal ühe tingimuse, mis?
Nõud, ja siis.
---
Huhh.
---
Jälle ma ei teadnud, mida teha. Jälle polnud ma oma meelepärase poeetilisuse kõrgusel. Mu peas olid kõik inimesed läbisegi, ma ei tohtinud neist kedagi tahta ja keegi neist ei tohtinud mingil põhjusel mind tahta ja see hakkas väsitama, sellest tõusis üksindus. Kes need piirid oli paika sättinud? Kes oli otsustanud, et ma pean tegelema justnimelt üksinduse ja ei millegi muuga? Ja paljude muudega, tegelikult, aga see mahtus kõik märksõna 'kohustused' alla, ja kas see pidigi nüüd põhiline olema?
Ma olin ju tegelikult tubli olnud, nii palju kuid juba, nii mitmeid aastaid juba järjest, mulle tuli juba peaaegu tunne, et ma väärin korraks sellest kõigest välja astumist.
Aga võibolla seda lihtsalt ei juhtugi.
Ma olin väga kohusetundlikult õnnelik ka. Kohusetundlikult ainult vähestel hetkedel, muidu ikka spontaanselt ja laiahaardeliselt, vahel ka märkamatult.
Võibolla oli asi lihtsalt küünlavalguses, sellel on võime alati head tunnet tekitada... ja võibolla mingil määral õnnelikkust ka.
Aga küsimus, küsimus oli nüüd selles, kas ma tahtsin, et mul tuleks elu esimene üksik kevad või ei. Ja veel suurem küsimus oli selles, kuidas seda eelmist endalt üldse mitte küsida vaid kõndida sündmuste järel, mitte lohistada neid oma valikute köiega taga.
Before these stories I had always made a wish, but now my biggest wish was to finish wishing.
Nõud, ja siis.
---
Huhh.
---
Jälle ma ei teadnud, mida teha. Jälle polnud ma oma meelepärase poeetilisuse kõrgusel. Mu peas olid kõik inimesed läbisegi, ma ei tohtinud neist kedagi tahta ja keegi neist ei tohtinud mingil põhjusel mind tahta ja see hakkas väsitama, sellest tõusis üksindus. Kes need piirid oli paika sättinud? Kes oli otsustanud, et ma pean tegelema justnimelt üksinduse ja ei millegi muuga? Ja paljude muudega, tegelikult, aga see mahtus kõik märksõna 'kohustused' alla, ja kas see pidigi nüüd põhiline olema?
Ma olin ju tegelikult tubli olnud, nii palju kuid juba, nii mitmeid aastaid juba järjest, mulle tuli juba peaaegu tunne, et ma väärin korraks sellest kõigest välja astumist.
Aga võibolla seda lihtsalt ei juhtugi.
Ma olin väga kohusetundlikult õnnelik ka. Kohusetundlikult ainult vähestel hetkedel, muidu ikka spontaanselt ja laiahaardeliselt, vahel ka märkamatult.
Võibolla oli asi lihtsalt küünlavalguses, sellel on võime alati head tunnet tekitada... ja võibolla mingil määral õnnelikkust ka.
Aga küsimus, küsimus oli nüüd selles, kas ma tahtsin, et mul tuleks elu esimene üksik kevad või ei. Ja veel suurem küsimus oli selles, kuidas seda eelmist endalt üldse mitte küsida vaid kõndida sündmuste järel, mitte lohistada neid oma valikute köiega taga.
Before these stories I had always made a wish, but now my biggest wish was to finish wishing.
24.1.10
Niiöelda vaba päev
Korraks oli hommikul küll pühapäeva näha, päike helendas ja oli sinine ja valge; kõndisin Boheemi hommikust sööma ja tellisin ühe üllatussuudluse suunurka. Sai toetada pea vastu seina ja ei pidanud väga palju rääkima, aga naerda sai jälle, ja seekord see ei teinud mind pahaseks - viimase aja mittemõtlemine on vilja kandnud.
Olin arvanud, et saan olla ja natuke nokitseda, aga torud olid neljandat päeva külmunud ja ronisin naabritega keldrisse. Juba praegu lõhnab kruupide, pannkookide ja hilinemise järele... õhtu on taas tööjooksmisi täis ja pissile ei saa.
Unes nägin vampiire. Suurt lugu, ja lõpuks ärkas üks tapetud ja ära peidetud tüdruk surnust 3 nädalat hiljem ning imestas, mis temaga toimunud oli. Mina, kes ma muidu enamikke loo keerdkäike jälgida olin suutnud, imestasin kaasa.
Aga muidu on feil, sest ma nii vajasin seda päeva vabana... hommik oleks võinud sarnasena jätkuda. Päike, sinine ja valge.
Olin arvanud, et saan olla ja natuke nokitseda, aga torud olid neljandat päeva külmunud ja ronisin naabritega keldrisse. Juba praegu lõhnab kruupide, pannkookide ja hilinemise järele... õhtu on taas tööjooksmisi täis ja pissile ei saa.
Unes nägin vampiire. Suurt lugu, ja lõpuks ärkas üks tapetud ja ära peidetud tüdruk surnust 3 nädalat hiljem ning imestas, mis temaga toimunud oli. Mina, kes ma muidu enamikke loo keerdkäike jälgida olin suutnud, imestasin kaasa.
Aga muidu on feil, sest ma nii vajasin seda päeva vabana... hommik oleks võinud sarnasena jätkuda. Päike, sinine ja valge.
22.1.10
Dreamy (nobrain)
Ma lubasin kirjutada unenäost ja mitte oma ööst.
TLÜ koreograafia osakonnal oli vanalinnas (pigem mitte Tallinn) teise korruse kõrge laega korter külalislektorite majutamiseks. Uuel õppejõul oli mingi jama veel paberitega ja René palus, et ma seal niikaua sees elaks ja korterit hooldaks. Võtsin koera ja magasin ära nii diivani kui master bed'i ning Lissu oli väga õnnelik.
Tol päeval, kui Nele Eestisse jõudis, istusime korteri ees päikese käes munakivitänaval ja mõned sammud edasi toimus parasjagu mingi veider prantsusekeelne töötuba tummadega?, mida Nele kuulama ja lõpuks ka salaja kaasa tegema jäi. Näitasin talle korterit ja panin veel paar asja kokku, aga tol päeval jõudis omanik oma eelteismelise poja ja kahe valge puudliga, kes istusid autos seniks kuni ma Lissu kokku pidin korjama. Teretasin perenaist - "Hello, keeper" - külm vastus. Ta asus köögis asju lahti tõstma ning ma loputasin veel paar joogiklaasi, samal ajal kui poiss mu selja taga iga mu liigutust kommenteeris - ja ta oli vist vandenõuteoreetik, sest ta oli kindel, et püüan kogu ta peret mürgitada või vähemasti uputada.
Ärkasime ja kell oli 8. Oli liiga vara. Ma rääkisin nurrudes oma unenäost ja tukkusin vahelduva eduga veel tunni või ei tukkunud ka, aju ei tabanud veel asju. Viimasel ajal on kohvi kogu aeg (seda ei juhtunud kunagi, kui ma elasin teed joova hipirahvaga. Hoidugem halvast seltskonnast, ritsikad, nad panevad teid kohvi jooma... või ajavad hulluks) ja hommikune ärkamine ja 9-12-tunnised tööpäevad, mis ongi konkreetset tööd, tööd ja vahelduseks tööd täis ning adrenaliini ka, nii et tavapäev võib vabalt meenutada... mägironimist.
Lihased jälle kasvavad, ma olen nagu kuu selle koha pealt.
Visandaks oma päeva (neile üksikutele, kes siia tulevad mu eluga kursis olemise eesmärgil) - äratused on erinevad, ühendavaks on tahtmine seda lõpmatuseni edasi lükata. Dušš. Kohvi? Koer jookseb nii kaugele kui suudab ja kui ta jalad enam külma tõttu ei liigu, laseb ta minul end tagasi tassida. Loeng vanalinnas, ja võibolla teine loeng - video, filosoofia, kultuuriantropoloogia, muu. Loiri pagaritelt rosinarull ja Laial koreograafia osakonnas teevesi keema. Proov - endaga või tantsijatega või näitlejatega, ja Nukusse kohtumisele, ja tagasi proovi, kellegi teise proovi assisteerima, Laia koridoris lühivestlused mööduvate kaaskoreograafidega, mõni tantsija kallistab, Nukusse näitlejate proovi kiikama, helistab Dominiiklane ja helistab Tantsupidu, ja Tantsupidu vajab tegusid, või helistab Tuleshow, või helistab Mart, kõik vajavad tegusid. Tagasi proovi. Õhtul, kui hästi läheb, on etendus või midagi, ja siis on õhtusöök Hellas Kammega tõenäoliselt, mõlemad väsinud ja hõõgveiniga ja eestlaslikult ei pea me pidevalt rääkima. Kodus on graafikud ja nimekirjad ja mõni tekst või tants või muusika - muidugi enne tassin koera hangest tagasi tuppa. Ja üksinda ei küta, vaid mässun. Ja mitmekesi kütan ja mässun ikkagi, ja siis on soe.
Ja siis on hambapesu.
Nagu nüüd.
TLÜ koreograafia osakonnal oli vanalinnas (pigem mitte Tallinn) teise korruse kõrge laega korter külalislektorite majutamiseks. Uuel õppejõul oli mingi jama veel paberitega ja René palus, et ma seal niikaua sees elaks ja korterit hooldaks. Võtsin koera ja magasin ära nii diivani kui master bed'i ning Lissu oli väga õnnelik.
Tol päeval, kui Nele Eestisse jõudis, istusime korteri ees päikese käes munakivitänaval ja mõned sammud edasi toimus parasjagu mingi veider prantsusekeelne töötuba tummadega?, mida Nele kuulama ja lõpuks ka salaja kaasa tegema jäi. Näitasin talle korterit ja panin veel paar asja kokku, aga tol päeval jõudis omanik oma eelteismelise poja ja kahe valge puudliga, kes istusid autos seniks kuni ma Lissu kokku pidin korjama. Teretasin perenaist - "Hello, keeper" - külm vastus. Ta asus köögis asju lahti tõstma ning ma loputasin veel paar joogiklaasi, samal ajal kui poiss mu selja taga iga mu liigutust kommenteeris - ja ta oli vist vandenõuteoreetik, sest ta oli kindel, et püüan kogu ta peret mürgitada või vähemasti uputada.
Ärkasime ja kell oli 8. Oli liiga vara. Ma rääkisin nurrudes oma unenäost ja tukkusin vahelduva eduga veel tunni või ei tukkunud ka, aju ei tabanud veel asju. Viimasel ajal on kohvi kogu aeg (seda ei juhtunud kunagi, kui ma elasin teed joova hipirahvaga. Hoidugem halvast seltskonnast, ritsikad, nad panevad teid kohvi jooma... või ajavad hulluks) ja hommikune ärkamine ja 9-12-tunnised tööpäevad, mis ongi konkreetset tööd, tööd ja vahelduseks tööd täis ning adrenaliini ka, nii et tavapäev võib vabalt meenutada... mägironimist.
Lihased jälle kasvavad, ma olen nagu kuu selle koha pealt.
Visandaks oma päeva (neile üksikutele, kes siia tulevad mu eluga kursis olemise eesmärgil) - äratused on erinevad, ühendavaks on tahtmine seda lõpmatuseni edasi lükata. Dušš. Kohvi? Koer jookseb nii kaugele kui suudab ja kui ta jalad enam külma tõttu ei liigu, laseb ta minul end tagasi tassida. Loeng vanalinnas, ja võibolla teine loeng - video, filosoofia, kultuuriantropoloogia, muu. Loiri pagaritelt rosinarull ja Laial koreograafia osakonnas teevesi keema. Proov - endaga või tantsijatega või näitlejatega, ja Nukusse kohtumisele, ja tagasi proovi, kellegi teise proovi assisteerima, Laia koridoris lühivestlused mööduvate kaaskoreograafidega, mõni tantsija kallistab, Nukusse näitlejate proovi kiikama, helistab Dominiiklane ja helistab Tantsupidu, ja Tantsupidu vajab tegusid, või helistab Tuleshow, või helistab Mart, kõik vajavad tegusid. Tagasi proovi. Õhtul, kui hästi läheb, on etendus või midagi, ja siis on õhtusöök Hellas Kammega tõenäoliselt, mõlemad väsinud ja hõõgveiniga ja eestlaslikult ei pea me pidevalt rääkima. Kodus on graafikud ja nimekirjad ja mõni tekst või tants või muusika - muidugi enne tassin koera hangest tagasi tuppa. Ja üksinda ei küta, vaid mässun. Ja mitmekesi kütan ja mässun ikkagi, ja siis on soe.
Ja siis on hambapesu.
Nagu nüüd.
15.1.10
13.1.10
A Morning very warm and short
I was so sure it was still the night, but the bells rang and I was awake in a sec, because I did not want to lose anything. There was coffee and I decided to cook some eggs.
The morning was from another century, very 19th, maybe it was because of the mustache, and my body acted on it's own again and my mind was probably still in some dream haze. There was classical music (there's always classical music these days) and I lighted some candles and tried to figure out, what I could do with my day.
I'm starting to feel older than some older people and it is very beautiful.
I have been solving this puzzle with lots of variables lately and more and more I feel that things need to figure out themselves.
The morning was from another century, very 19th, maybe it was because of the mustache, and my body acted on it's own again and my mind was probably still in some dream haze. There was classical music (there's always classical music these days) and I lighted some candles and tried to figure out, what I could do with my day.
I'm starting to feel older than some older people and it is very beautiful.
I have been solving this puzzle with lots of variables lately and more and more I feel that things need to figure out themselves.
Veneetsia järg
Tollel esmaspäeva õhtul summutasin oma sisemised häälekesed ja magasin korraks. T ja M olid reserveerinud laua Strada Nuova lähedal väga populaarses Lese-nimelises söögikohas ja me istusime väga rahulikult kogu õhtu (läbi lärmavate vananenud ameeriklaste kamba ning väsinud rasvaste juustega hoolimatu teenindaja), ma sain väga hästi tehtud seepiat ja kaheksajalgu ning ma peaaegu ei tundnud end enam halvasti, ent jõin siiski ainult vett.
Ma ei tea, millest me T ja M'ga räägime, aga see on alati neetumalt huvitav. Kui üldse kellegagi vestlusi pidada... nad on ühed mu lemmikutest.
Hiljem kibelesin A'ga välja. Meile tuli Mery koeraga vastu ja ma ma tahtsin maapõhja vajuda, aga õhtu oli, nagu ta oli, ning me istusime lõpuks hoopis ühes pisikeses väga võluva seinamaalinguga baaris Ferrovia lähistel (jah ma teen lõpuks kaardi ka. ja äkki mingid pildid... aga ma tean nii häid söögikohti!), kus olid äärmiselt võluvad inimesed, ja A inglise keel osutus palju paremaks kui keegi oleks osanud arvata.
Peagi algasid mu viimased 24 tundi selles linnas. Kõndisime T ja M'ga kohvini ning mul oli nii kahju. Ma ei lasknud endale enam midagi osta, enam polnud vahet. Kärutasime M'ga oma turukotti ja leidsime Eesti jaoks... ooh... puuvilju, köögivilju, juustu (Casa de Parmeggiano), oliive, maiustusi, maitseaineid (Mascari), siis leidsime ikkagi kohvi ka (olin suhteliselt kutu).. mäletasin Casa de Parmeggiano (Veneetsia parim juustupood, olime uniselt järjekorras peaaegu pool tundi) müüjaid ja nende silmad särasid. Samamoodi mäletasin Mascari usinat müüjameeskonda ning nende kaupki oli mul läbi vaadatud.
Astusime ka Alberto Sarria maskipoest Rialto lähedalt taas läbi. Kui ma kunagi peaks Itaalia keelt rääkima, on vanahärra Alberto esimene, kellega tutvuda tahan... Selline vaikne, muhe, meeldiv, tagasihoidlik ja kunstnik... ja need maskid. See oli mu kolmas kord seal ja ta tundis meid ära, näitas oma uusi luukeremaske ning kutsus meid karnevali ajal artiste vaatama.
Mu süda tilkus verd. Ma ei tea, millal ma jälle siia saan.
Ostsime õhinaga kokku röövliprae materjali ja kiirustasime koju vaaritama. Isa andis Eestist juhiseid ning liiga ruttu hakkas T näljast teisest toast protesteerima. Praad küpses kaua... ja vääris ootamist.
Kammisin M'l juukseid ja aeg seisis jälle korraks paigal. T oli arvutis ja tegeles finantsidega. Tundsin end väljaspool kõike tavalist ja see oli nii hea koht... natuke nagu sisemine lendamine.
Liiga ruttu pidi liha kontrollima ja tunnid tiksusid jälle mööda.
Praad oli geniaalne. Vaatasime M'ga teineteisele üllatunult otsa ning sõime kõik liiga palju. Ja (võibolla mitte sel kindlal korral, aga mitmetel neist) naersime ning vestlesime ja see oli väga tark ja väga rumal ja väga elus ühekorraga.
Õhtul lendasin A'ga välja. Mingid asjad olid ununenud ostmata ja nii sain endale päikesekuivatatud tomatid, Puppa imehead crostella'd (Senjoor Puppa on muuseas Saksamaal pagardust õppinud, aga tema crostella'd on sulaselge patt. Mida ma mitte kunagi tegemata ei jäta) ja suurema koti käsipagasi jaoks. Ja veel juustu.
Otsisime kohta ja leidsime Nono Risorto, pulbitseva tiheda söögikoha, pruunid lauad mööda ruumi kaootiliselt laiali pillatud ja professionaalsed töötajad nende vahel laveerimas ja suhtlemas.
Meile leiti laud ja me tellisime kala. See oli kaunis õhtu, mu viimane, ja ma olin kurbusest ilus, ja üks kelner vaatas. Naersime teda. A puhastas kala nii vilunult, et omanik ja paar teenindajat kiitsid, ja noh...
lõpuks olid nad kõik meisse kõrvuni armunud. Istusime rahulikult, A hoidis mu mõtteid peos ning restorani omanikud ja teenindajad muudkui keerlesid ja vaatasid.
See oli väga hea õhtu ja meile tehti 15 eurot alet (saladus!).
Siis jätsin A ja läksin Adelaidesse. Mery ütles mulle tere ja naeratas õrnalt ning ma teadsin, et ma olen idioot, ja on viimane õhtu, ja need inimesed olid nii tugevad ja nõrgad ja M oli...
Me jõime viina, võibolla minu lahkumise pärast, ent kõik oli siiski nii terav ja kurb.. varsti istusin ma Irish Pubis ja jõin ikka veel viina ja olin M'ga, väga M'ga tollel õhtul, ignoreerides kõiki kelli mu peas, mis tahtsid rääkida mingeid mineviku- või tulevikulugusid.
Nii naljakas on kuuluda sinna tohutusse inimgruppi, kes temasse armunud on. Muidu olen paljudel juhtudel suutnud siiski autsaideriks jääda.
Vähemalt, parafraseerides T'd, ei kavatse ma teda openly court'ida nagu ülejäänud veneetslased. Või üldse court'ida.
Vahepeal jõudsid Edo ja A ja kõik tundus paigast ära. Rääkisin põgusalt hoopis Gerry'ga ning Alvise oli taas väsinud näoga (millal ta ei oleks) ja suudles mind, aga ta oli ka väga purjus. Lõpuks lihtsalt lahkusime, kell oli vist 2? Ajasin minema A ja Alvise, Edo minuga ei suhelnud ja teiste jaoks oli mul kusagil üks pisar,
see oli seni kõige nukram minek ning ma ei mäletanud, nimelt ei mäletanud tol õhtul aastavahetust.
No woman no cry.
Niisiis, pärast poolt pudelit valget veini Nono Risortos ning mitmeid eesti plikade auks võetud viinapitse kondasin ma mööda korterit ringi ja toppisin endale asju kotti. Raske oli hingata ja miljonid asjad oleks pidanud maha ununema, aga mitte midagi ei jäänud. Kõik sai kaasa, välja arvatud fotod ja pärlid, ja nii pidigi.
Jalutasin veel ühe korra A'ga... vahepeal oli alanud aqua alta, nii et ma lahkusin kummikutes, ning Fondamenta Nuove sillad olid vait. M ei tulnud meid paadile saatma ja tundus häiritud. Olin kurb ja taas kaine ning sõitsin kell 4 öösel Veneetsia pimedusest ära.
Lennujaamas selgus mingi segadus lennuaegadega ning nii tukkusime toolil veel kaks tundi? Kolm tundi? Lennuk tõusis õhku alles pärast kümmet ja ma olin täiesti seep.
Lugesin Doris Lessingu "Cleft'i" ja ajasin kõiki oma tundmatu üksildase rahvusega segadusse. Tervet lennukitäit eesti pallureid ja mingeid vene poisse, that is.
Nad arvasid raudselt, et ma olen kusagilt eriti eksootiliselt saarelt või midagi.
Olin nii väsinud ja seiklused ei saanud kunagi otsa.
Aitäh, Veneetsia, I am so yours.
Aitäh, M, the same.
Ma ei tea, millest me T ja M'ga räägime, aga see on alati neetumalt huvitav. Kui üldse kellegagi vestlusi pidada... nad on ühed mu lemmikutest.
Hiljem kibelesin A'ga välja. Meile tuli Mery koeraga vastu ja ma ma tahtsin maapõhja vajuda, aga õhtu oli, nagu ta oli, ning me istusime lõpuks hoopis ühes pisikeses väga võluva seinamaalinguga baaris Ferrovia lähistel (jah ma teen lõpuks kaardi ka. ja äkki mingid pildid... aga ma tean nii häid söögikohti!), kus olid äärmiselt võluvad inimesed, ja A inglise keel osutus palju paremaks kui keegi oleks osanud arvata.
Peagi algasid mu viimased 24 tundi selles linnas. Kõndisime T ja M'ga kohvini ning mul oli nii kahju. Ma ei lasknud endale enam midagi osta, enam polnud vahet. Kärutasime M'ga oma turukotti ja leidsime Eesti jaoks... ooh... puuvilju, köögivilju, juustu (Casa de Parmeggiano), oliive, maiustusi, maitseaineid (Mascari), siis leidsime ikkagi kohvi ka (olin suhteliselt kutu).. mäletasin Casa de Parmeggiano (Veneetsia parim juustupood, olime uniselt järjekorras peaaegu pool tundi) müüjaid ja nende silmad särasid. Samamoodi mäletasin Mascari usinat müüjameeskonda ning nende kaupki oli mul läbi vaadatud.
Astusime ka Alberto Sarria maskipoest Rialto lähedalt taas läbi. Kui ma kunagi peaks Itaalia keelt rääkima, on vanahärra Alberto esimene, kellega tutvuda tahan... Selline vaikne, muhe, meeldiv, tagasihoidlik ja kunstnik... ja need maskid. See oli mu kolmas kord seal ja ta tundis meid ära, näitas oma uusi luukeremaske ning kutsus meid karnevali ajal artiste vaatama.
Mu süda tilkus verd. Ma ei tea, millal ma jälle siia saan.
Ostsime õhinaga kokku röövliprae materjali ja kiirustasime koju vaaritama. Isa andis Eestist juhiseid ning liiga ruttu hakkas T näljast teisest toast protesteerima. Praad küpses kaua... ja vääris ootamist.
Kammisin M'l juukseid ja aeg seisis jälle korraks paigal. T oli arvutis ja tegeles finantsidega. Tundsin end väljaspool kõike tavalist ja see oli nii hea koht... natuke nagu sisemine lendamine.
Liiga ruttu pidi liha kontrollima ja tunnid tiksusid jälle mööda.
Praad oli geniaalne. Vaatasime M'ga teineteisele üllatunult otsa ning sõime kõik liiga palju. Ja (võibolla mitte sel kindlal korral, aga mitmetel neist) naersime ning vestlesime ja see oli väga tark ja väga rumal ja väga elus ühekorraga.
Õhtul lendasin A'ga välja. Mingid asjad olid ununenud ostmata ja nii sain endale päikesekuivatatud tomatid, Puppa imehead crostella'd (Senjoor Puppa on muuseas Saksamaal pagardust õppinud, aga tema crostella'd on sulaselge patt. Mida ma mitte kunagi tegemata ei jäta) ja suurema koti käsipagasi jaoks. Ja veel juustu.
Otsisime kohta ja leidsime Nono Risorto, pulbitseva tiheda söögikoha, pruunid lauad mööda ruumi kaootiliselt laiali pillatud ja professionaalsed töötajad nende vahel laveerimas ja suhtlemas.
Meile leiti laud ja me tellisime kala. See oli kaunis õhtu, mu viimane, ja ma olin kurbusest ilus, ja üks kelner vaatas. Naersime teda. A puhastas kala nii vilunult, et omanik ja paar teenindajat kiitsid, ja noh...
lõpuks olid nad kõik meisse kõrvuni armunud. Istusime rahulikult, A hoidis mu mõtteid peos ning restorani omanikud ja teenindajad muudkui keerlesid ja vaatasid.
See oli väga hea õhtu ja meile tehti 15 eurot alet (saladus!).
Siis jätsin A ja läksin Adelaidesse. Mery ütles mulle tere ja naeratas õrnalt ning ma teadsin, et ma olen idioot, ja on viimane õhtu, ja need inimesed olid nii tugevad ja nõrgad ja M oli...
Me jõime viina, võibolla minu lahkumise pärast, ent kõik oli siiski nii terav ja kurb.. varsti istusin ma Irish Pubis ja jõin ikka veel viina ja olin M'ga, väga M'ga tollel õhtul, ignoreerides kõiki kelli mu peas, mis tahtsid rääkida mingeid mineviku- või tulevikulugusid.
Nii naljakas on kuuluda sinna tohutusse inimgruppi, kes temasse armunud on. Muidu olen paljudel juhtudel suutnud siiski autsaideriks jääda.
Vähemalt, parafraseerides T'd, ei kavatse ma teda openly court'ida nagu ülejäänud veneetslased. Või üldse court'ida.
Vahepeal jõudsid Edo ja A ja kõik tundus paigast ära. Rääkisin põgusalt hoopis Gerry'ga ning Alvise oli taas väsinud näoga (millal ta ei oleks) ja suudles mind, aga ta oli ka väga purjus. Lõpuks lihtsalt lahkusime, kell oli vist 2? Ajasin minema A ja Alvise, Edo minuga ei suhelnud ja teiste jaoks oli mul kusagil üks pisar,
see oli seni kõige nukram minek ning ma ei mäletanud, nimelt ei mäletanud tol õhtul aastavahetust.
No woman no cry.
Niisiis, pärast poolt pudelit valget veini Nono Risortos ning mitmeid eesti plikade auks võetud viinapitse kondasin ma mööda korterit ringi ja toppisin endale asju kotti. Raske oli hingata ja miljonid asjad oleks pidanud maha ununema, aga mitte midagi ei jäänud. Kõik sai kaasa, välja arvatud fotod ja pärlid, ja nii pidigi.
Jalutasin veel ühe korra A'ga... vahepeal oli alanud aqua alta, nii et ma lahkusin kummikutes, ning Fondamenta Nuove sillad olid vait. M ei tulnud meid paadile saatma ja tundus häiritud. Olin kurb ja taas kaine ning sõitsin kell 4 öösel Veneetsia pimedusest ära.
Lennujaamas selgus mingi segadus lennuaegadega ning nii tukkusime toolil veel kaks tundi? Kolm tundi? Lennuk tõusis õhku alles pärast kümmet ja ma olin täiesti seep.
Lugesin Doris Lessingu "Cleft'i" ja ajasin kõiki oma tundmatu üksildase rahvusega segadusse. Tervet lennukitäit eesti pallureid ja mingeid vene poisse, that is.
Nad arvasid raudselt, et ma olen kusagilt eriti eksootiliselt saarelt või midagi.
Olin nii väsinud ja seiklused ei saanud kunagi otsa.
Aitäh, Veneetsia, I am so yours.
Aitäh, M, the same.
Subscribe to:
Posts (Atom)
