15.8.10

tummana

Üks sõna, võibolla, see ka välja pigistatud,
tänan ja palun, silmad vaatavad ainiti otse, mööda.
Ma ei mõista mitte kunagi, millal hoida eemale või ligi, millal tohib naerda või vaikida,
ma ei usu, et kunagi endale selle lubatud tordi saan kinkida.

Ma olin tahtnud öelda mingeid asju ja taas läks kõik teisiti, aga kuidas õppida seisma sellel kõikuval jalgealusel ja pidada seda normaalseks?
Head ööd, head ööd, ma lähen võtan enda ümbert kinni.

0 juttu:

Post a Comment